Avalik Kiri | www.avalik-kiri.ee

EST RUS ENG

Käesoleva avaliku kirja eesmärk ei ole mingil juhul alahinnata viirushaiguse ohtusid või levitada poliitilist sõnumit. Koroonaviirus ja gripp on haigused, mille eest tuleb end kaitsta. Eelkõige just riskirühmad vajavad erilist kaitset. Kuid tuleb esitada kriitilisi küsimusi meile osaks saavate avaliku elu ulatuslike piirangute kohta, mille eesmärgiks on piirata SARS-CoV-2 viiruse levikut. Demokraatlikus ja avatud ühiskonnas peaks see olema iseenesestmõistetav ja kodaniku esimene kohus, tegemist on õigusega, mida rõhutavad arvamus- ja sõnavabadusõigused. Meie mure põhjuseks on eelkõige Euroopas ja ka Eestis suuremahuliselt praktiseeritavate drastiliste piirangute tõesti ettenägematud sotsiaal-majanduslikud tagajärjed.

Professor dr Klaus Püschel, Hamburgi Ülikooli Eppendorfi kliiniku kohtumeditsiini peaarst ja instituudi direktor, on ühena vähestest patoloogidest viinud juba läbi arvukalt lahkamisi COVID-19 haiguskahtlusega surnutel.

Püschel rääkis värskes, 3. aprilli 2020 intervjuus ajalehele Hamburger Morgenpost: „See viirus mõjutab meie elu täiesti ülepaisutatud määral. Sellel mõjul puudub seos viirusest tuleneva ohuga. Ma olen veendunud, et COVID-19 viirushaigusesse surnute arv ei moodusta isegi aasta lõikes surmade statistika tippu.“ (1)

Seetõttu palume käesoleva avaliku kirjaga Eesti vastutavatelt isikutelt kiiret seisukohta ning samaaegselt kutsume tungivalt üles töötama välja strateegiaid riskirühmade tõhusaks kaitsmiseks, ilma üleriigiliselt avalikku elu halvamata ning lõpetama organiseeritult erimeetmed ja määrused.

1. SARS CoV-2 viiruse levik

Testimise mahu kasvades on Eestis täheldatav juhtumite arvu kiire kasv. Seega tekib kergelt kahtlus, et viirus on märkamatult ja enne tõkestamismeetmete rakendamist levinud Eestis tervete inimeste hulgas. Sellisel juhul oleksid kõik praegused ja tulevased tõkestamismeetmed asjatud. Sarnase tulemuse andsid ka süstemaatilised testid (2) Itaalia Vó Vecchio vallas: nimelt selgus, et esimese sümptomitega juhtumi ilmnemisel oli juba 3% elanikkonnast koroonaviirusega nakatunud. Oxfordi Ülikooli uus uuring (3) jõudis sama tulemuseni: nimelt oli SARS-CoV-2 viirus Suurbritanniasse jõudnud tõenäoliselt juba selle aasta jaanuariks ning tänaseks on juba pool elanikkonnast nakatunud ja seega saavutanud immuunsuse. Kusjuures enamusel nakatunutest puudusid sümptomid täielikult või need olid vaid väga nõrgad. (Uuring (4))

Küsimused

1.1. Kas Eesti vastutavad isikud saavad 100%-lise kindlusega välistada, et SARS-CoV-2 viirus ei olnud juba enne riiklike tõkestamismeetmete käivitamist Eestis laialt levinud?
1.2. Kui seda saab kinnitada, siis millistele teaduslikele teadmistele ja andmetele tuginedes?

2. Puudulikud andmed ja statistikad

Koroonaviiruse juhtumid, mille kohta me saame meediast ja vastutavatelt isikutelt kõikjalt maailmast igapäevaselt uuenevaid andmeid, annavad infot positiivsetest testidest. Kuid kui paljud on tegelikult nakatunud, neid andmeid ei edastata. Infektoloogias eristatakse aga traditsiooniliselt nakkust ja haigust. Haigus peab kliiniliselt avalduma (5). Seetõttu peaks statistika hõlmama uute haigusjuhtudena ainult sümptomitega – nagu palavik või köha – patsiente. Uus nakatunu – nagu neid määratakse COVID-19 testiga – ei tähenda, et meil on ilmtingimata tegemist uue haigestunud patsiendiga, kes vajab ravi või haiglavoodit. Praegu aga eeldatakse, et viis protsenti kõigist nakatunutest on raskelt haiged ja vajavad hingamisaparaati. Sellel põhinevad ekstrapoleerimised näitavad, et tervishoiusüsteemi võib oodata ees märkimisväärne ülekoormus.

Küsimused:

2.1. Kas ekstrapoleerimisel tehakse vahet sümptomiteta nakatunute ja tegelikult haigestunud patsientide – seega sümptomitega inimeste – vahel?
2.2. Kas ainuüksi positiivse COVID-19 testi andnud inimeste arvu nimetamine ei ole valeinfo jagamine ja elanikkonna eksitamine?

3. Ohtlikkus

Terve rida koroonaviirusi on – meedias suures osas märkamatult – juba ammu liikvel. (6) Kui peaks selguma, et SARS-CoV-2 viiruse ohupotentsiaali ei saa hinnata märkimisväärselt kõrgemaks kui juba levinud koroonaviiruste oma, osutuvad tõenäoliselt kõik vastumeetmed ülearusteks. Rahvusvaheliselt tunnustatud erialaajakirjas „International Journal of Antimicrobial Agents“ ilmub lähiajal uurimus just selle küsimuse kohta. Uurimuse esmaste tulemustega on võimalik juba täna tutvuda ja need võimaldavad teha järelduse, et uus viirus EI erine ohtlikkuse poolest traditsioonilistest koroonaviirustest. Seda väljendavad autorid oma uurimistöö pealkirjas „SARS-CoV-2: Fear versus Data“. (7)

Küsimused:

3.1. Missugune on praegune intensiivraviosakondade koormatus diagnoositud COVID-19 patsientidega võrreldes teiste koroonaviiruse nakkustega, ja missugusel määral arvestavad Eesti vastutavad isikud neid andmeid oma edasiste otsuste tegemisel?
3.2. Kas eelnimetatud uurimust on seniste plaanide tegemisel arvestatud? Ka siin peab loomulikult kehtima põhimõte: diagnoositud tähendab, et viirusel on patsiendi haigusseisundis oluline tähtsus, ja varasematel haigustel ei ole märkimisväärset rolli.
3.3. Kas eksisteerib õhutemperatuur, millest alates SARS-CoV-2 ei ole enam nakkusohtlik? Ja kui nii, siis kas ideed suvisest karantiinist on õigustatud?

4. Varasemad haigused, surmapõhjus ja lahkamised

Hirm surmajuhtumite arvu kasvu ees Eestis on meedias hetkel eriti kajastatud teema. Loomulikult on suur erinevus, kas keegi on surnud SARS-CoV-2 VIIRUSESSE või VIIRUSEGA. Samas tehakse üle maailma viga, et registreeritakse viirusest tingitud surm kohe, kui tuvastatakse, et surnul oli viirus – teistest faktoritest sõltumatult. See on vastuolus infektoloogia põhinõudega. Uudisteportaali Bloomberg (8) andmetel on 99% Itaalias koroonaviirusesse surnutel varasem haigus või kuni kolm varasemat haigust. Kuid alles siis, kui on kindlaks tehtud, et viirusel oli haiguse või surma juures põhiline roll, tohib diagnoosi välja panna. Saksamaa Liitvabariigi teaduslike meditsiiniliste erialaliitude töörühm kirjutab oma juhistes sõnaselgelt: „Lisaks surma põhjusele tuleb surmatunnistuses kolmandana välja tuua põhjuslik ahel põhihaigusega. Teatud juhtudel tuleb välja tuua ka neljast liikmest koosnevad põhjuslikud ahelad.“ (9)

Dr Klaus Püschel kinnitab, et „ilma surnukeha patoloogiliste või kohtumeditsiiniliste uuringuteta ei ole võimalik eristada, kas surmajuhtumi põhjustas COVID-19 nakatumine või on tegemist „mõne teise, COVID-19 nakkusega juhuslikult seotud surmapõhjusega“.“ (1) Isegi Saksamaal asuva Robert Kochi nimelise Instituudi president kinnitas (10), et Robert Kochi nimeline Instituut registreerib kõik positiivse testiga surmajuhtumid – sõltumatult surma tegelikust põhjusest – COVID-19 surmajuhtumitena. Surnute keskmine vanus on 82 aastat. Samuti on enamusel neist varasemad haigused. Seega on tõenäoliselt ka Eestis tegelik COVID-19 nakkusesse suremus nulli lähedal.

Küsimused:

4.1. Kas Eestis on olemas ametlikud andmed selle kohta, kas vähemalt tagantjärele on haiguslugusid kriitiliselt analüüsitud, et teha kindlaks, mitu surmajuhtumit on viirus tegelikult põhjustanud?
4.2. Mitu lahkamist on Eestis üheselt kinnitanud, et surma põhjuseks oli SARS-CoV-2 viirus?
4.3. Kas Eesti vastutavad isikud on järginud lihtsalt üldist COVID-19 nakkuse kahtlustamise trendi?
4.4. Kas Eesti vastutavatel isikutel on kavas jätkata ilma kriitikata samasugust kategoriseerimist nagu teistes riikides?
4.5. Kas Eestis on varasemate haigusteta patsiente, kelle puhul on tõestatud, et SARS-CoV-2 viirus on AINUS võimalik surmapõhjus?
4.6. Kuidas teevad Eesti vastutavad isikud vahet koroonaviirusest tegelikult põhjustatud surmadel ja surmahetkel juhuslikul viiruse olemasolul või näiteks peaaegu samasuguste sümptomitega gripist või tavalisest pneumooniast (kopsupõletikust) tingitud surmajuhtumitel?

5. SARS-CoV-2 viiruse letaalsus (surmavus)

Praegu puuduvad maailmas usaldusväärsed andmed SARS-CoV-2 viiruse letaalsuse kohta. Kindel on see, et registreeritud haigete arvu lihtne jagamine surmajuhtumite arvuga toob kaasa niinimetatud surmavusmäära (CER) märkimisväärse ülehindamise. Kaks Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessorit: dr Eran Bendavid ja dr Jay Bhattacharya kinnitavad ühises artiklis (11): „Et koroonaviiruse surmavust hinnatakse mitme suurusjärgu võrra üle ja see on arvatavasti isegi Itaalias ainult 0,01% kuni 0,06% ning seega väiksem kui gripi surmavus. Surmavuse ülehindamise põhjuseks on juba (sümptomiteta) nakatunute arvu suur alahindamine.“ Näiteks tuuakse jällegi Itaalia Vó Vecchio vald, kus viidi läbi masstestimine. Seega on letaalsus promillides. Euroopa 26. märtsi 2020 kogusuremuse seirearuanne (12) näitab kõigis riikides ja kõigis vanuserühmades normaalseid või isegi keskmisest väiksemaid arvusid, seda vaid ühe erandiga (13). Ainult Itaalias prognoositakse vanuserühmas 65+ suuremat kogusuremust (niinimetatud delay-adjusted z-score), mis on aga siiski oluliselt väiksem kui 2016/2017ja 2017/2018 gripilainete suremused.

Küsimused:

5.1. Kuidas arvutavad Eesti vastutavad isikud koroonaviiruse letaalsust Eestis?
5.2. Mille alusel tuvastavad Eesti vastutavad isikud koroonaviiruse suuremat letaalsust võrreldes gripiga?
5.3. Missugustel andmetel ja teaduslikel alustel põhinevad küsimustele 5.1 ja 5.2 antud vastused?

6. Koroonavastased meetmed on ohtlikumad kui viirus ise, suitsiidiarvude jälgimine

Professor Gérard Krause on Braunschweigis asuva Helmholtzi Nakkushaiguste Uuringute Keskuse epidemioloogia osakonna juhataja. 29. märtsil 2020 telekanalile Das Zweite Deutsche Fernsehen (ZDF) antud intervjuus hoiatab ta sõnaselgelt koroonaviiruse vastaste meetmete tagajärgede eest. Tema hinnang kontaktide keelamisele ja kodust väljumise piirangutele oli: „Meil tuleb hoida neid karme sotsiaalseid meetmeid võimalikult lühiajaliste ja väikestena, sest need võivad põhjustada rohkem haigus- ja surmajuhtumeid kui koroonaviirus ise… Me teame näiteks, et töötus ja perspektiivi puudumine põhjustavad suurenenud suremust. See võib viia inimesi ka suitsiidini. Liikumisvabaduse piiramisel on samuti negatiivne mõju elanikkonna tervisele. Neid tagajärgi ei saa lihtsalt täpselt välja arvutada, kuid need on sellest hoolimata olemas ning ei saa välistada, et need tagajärjed on raskemad kui nakkuse enda tagajärjed.“ (14)

Küsimused:

6.1. Kas alates koroonaviiruse tõkestamise meetmete rakendamisest jälgitakse Eestis ka elanikkonna suitsiidi näitajaid?
6.2. Missuguseks hindavad Eesti vastutavad isikud koroonaviiruse vastaste meetmete mõju elanikkonna tervise halvenemisele?
6.3. Kas Eestis peatatakse koroonaviiruse vastased meetmed, kui suitsiidide arv ületab tegelikult koroonaviirusest põhjustatud surmade arvu?

7. Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja nende poolne pandeemia häiretasemete muutmine 2009. aasta mais

Maailma Terviseorganisatsioonil (WHO) on pandeemiate jaoks kokku kuus häiretaset. Kuuenda häiretaseme väljakuulutamine tähendab aga WHO liikmesriikide jaoks, et nad käivitavad ka oma riiklikud pandeemiakavad ning tellivad näiteks vajalikud vaktsiinid ja ravimid ning rakendavad meetmeid. 2009. aasta mais – seagripi alguses – muutis WHO oma häiretasemete kriteeriume ja kustutas oma pandeemia definitsioonist kaks olulist kriteeriumit. Enne 2009. aasta maid oli kõrgeimate häiretasemete väljakuulutamise tingimuseks erakordselt suur surmajuhtumite ja haigestumiste arv mitmetes riikides, täna see enam nii ei ole. Täna piisab pandeemia kõige kõrgema häiretaseme väljakuulutamiseks sellest, et viirus levib vähemalt kahes kuuest WHO regioonist. Seda täiesti sõltumatult viiruse ohtlikkusest liikmesriikide elanikele. (15)

Avalik-õigusliku telekanali Norddeutscher Rundfunk 2009. aastal koostöös telejaamaga Arte valminud dokumentaalfilm „Profiteure der Angst“ („Hirmu ärakasutajad“) annab põhjaliku ülevaate seagripi tegelikust taustast ja selle ärakasutajatest. Farmaatsiatööstus teenis miljardeid WHO poolt samuti pandeemiaks klassifitseeritud, kuid üsna ohutu seagripiga. Põhimõtteliselt on kõik toonased tegijad ka tänase koroonaviiruse pandeemia ajal aktiivsed. Dokumentaalfilmi on võimalik vaadata Youtube’is eestikeelsete subtiitritega. (16)

Küsimused:

7.1. Kas Eesti vastutavad isikud on kursis WHO pandeemia häiretasemete kvalitatiivse muutmisega?
7.2. Millal tehti riiklikus pandeemia tegevuskavas vastavad kohandused?
7.3. Missuguseid kvalitatiivseid muutusi ja kohandusi tehti?
7.4. Missugune on Eesti vastutavate isikute arvamus selle kohta, et WHO võib välja kuulutada pandeemia kõrgeima häiretaseme, ilma et liikmesriikides oleks inimeste elu ja tervis ohus?
7.5. Kas selles osas ei oleks vaja teha rahvusvahelisel tasemel korrektuure?

8. Event 201-Pandemic Exercise 18. oktoobril 2019

Event 201’i (17) puhul oli tegemist koroonapandeemia simulatsioonõppusega vahetult enne pandeemia tegelikku puhkemist. Õppuse korraldasid Johns Hopkins Center for Health Security, Maailma Majandusfoorum (World Economic Forum) ja Bill & Melinda Gates Foundation. See õppus toimus 18. oktoobril 2019, seega, vahetult enne koroonapandeemiat. Õppusel osalesid (endised) Hiina tervishoiuameti, Maailma Majandusfoorumi, Bill ja Melinda Gatesi fondi, WHO ja CIA esindajad! Simulatsiooni kohta on põhjalik info avaldatud John Hopkins Centre for Health Security veebilehel. Seal on ka ettekannete salvestised. Simulatsioonis harjutati ülemaailmset koroonasse haigestumist, mis pidi algama küll Brasiiliast, mitte Hiinast, kuid muidu on kõik detailideni sarnane sellega, mis leidis maailmas järgnevalt aset.

Kõnelustest, mida on suures osas võimalik veebilehelt vaadata, on aru saada, et üritusele kogunenud isikute eesmärgiks on märkimisväärselt laiendada „Global Governance“ (maailmavalitsuse) pädevusi ja asutada suuri finantsfonde, mida on võimalik pandeemiate korral kasutada. Õppuse ja koroonaviiruse pandeemia alguse vahele jääva lühikese perioodi tõttu võib üritust pidada pandeemia kavandiks. Praeguses COVID-19 kriisis on võtnud kõik õppusel osalejad – John Hopkins Centre for Health Security ja Bill & Melinda Gates Foundation (WHO) – ilmselged juhtrollid.

Õppusest Event 201 on võimalik vaadata järgmisi videoid:

Osa 1 – Tutvustus ja meditsiinilised vastumeetmed (18)
Osa 2 – Trade & Travel Discussion (19)
Osa 3 – Finance Discussion (20)
Osa 4 – Communications Discussion and Epilogue Video (21)
Osa 5 – Hotwash and Conclusion (22)

Küsimused:

8.1. Kas Eesti vastutavad isikud olid teadlikud üritusest „Event 201 – Pandemic Exercise“?
8.2. Kas Eestist osales vastutavaid isikuid õppusel või aruteludel? Palun nimetada osalejate nimed.
8.3. Kas nimetatud õppuse tulemused mõjutasid hiljem tehtud otsuseid. Kui jah, siis milliseid otsuseid?
8.4. Kas Eesti vastutavate isikute jaoks on tegemist juhusega, et vahetult pärast seda õppust puhkes koroonapandeemia?

9. Nõustajate sõltumatus

Kõikjal maailmas tuginetakse koroonakriisis Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ja Johns Hopkinsi Ülikooli andmetele. Kõiki neid institutsioone ja isikuid kritiseeritakse juba aastaid nende väga lähedaste suhete tõttu farmaatsiakontsernide ja/või Bill Gatesiga eelkõige põhjusel, et nende soovitused ei ole mitte alati vabad majanduslikest huvidest. Bill ja Melinda Gatesi Fond on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) üks suurematest sponsoritest. Maineka Saksa päevalehe veebiväljaanne Zeit Online kirjutas juba 4. aprillil 2017 selgelt ja ühemõtteliselt: „WHO salajaseks juhiks on Bill Gates. Maailma tervishoiu tähtsaimal organisatsioonil on probleem: ta on pankrotis ja seetõttu annetustest sõltuv.“ (23) Tõendatud on, et viimaste pandeemiate ajal – seagripp (H1N1) 2009/10 ja eelnev linnugripp (H5N1) – tegi WHO pandeemiad ülepaisutatud suremuse näitajatega üldse võimalikuks. Telekanal Arte käsitles WHO-d samuti pikas ja põhjalikus dokumentaalfilmis: „Die WHO – Im Griff der Lobbisten“ („WHO – lobistide haardes“). (24)

Küsimused:

9.1. Missuguse hinnangu annavad Eesti vastutavad isikud WHO sõltumatusele?
9.2. Missugustele sõltumatutele nõustajatele tuginevad Eesti vastutavate isikute analüüsid? Palun nimetada nõustajate nimed.
9.3. Kui kaasati huvide konfliktideta nõustajaid, siis missugused olid nende hinnangud koroonaviirusele?
9.4. Kui ei ole kaasatud huvide konfliktideta nõustajaid, siis kuidas tagasid Eesti vastutavad isikud, et meditsiinilised andmed ja soovitused olid vabad huvide konfliktidest?
9.5. Millal said Eesti vastutavad isikud esimest korda teada võimalikust koroonaviiruse pandeemiast?
9.6. Missugustest allikatest pärinevad need andmed ja missugustel teaduslikel väidetel need põhinevad?

Lõpetuseks

Meil ei ole praegu meditsiinilist kriisi – kriisis on süsteem ja vastutajad, kes peaksid kriisi lahendama.

Mitte koroonaviirus ei hävita meie ühiskonna alustalasid, vaid ülearused meetmed võitluses viiruse vastu, mille ohutase jääb gripi tasemele.

***

Hando Tõnumaa ja Mariann Joonas
Telegram.ee

***

NB! Kui soovid ka avalikku kirja allkirjastada, saad seda teha lehel Petitsioon.ee

***

Allikad: